Higised käed ja kaenlaalused, punetav nägu, värisevad sõrmed ja põlved, minestustunne ja südamekloppimine, pea on mõtetest tühi ja suust ei tule ühtegi mõistlikku sõna, iiveldus ja soov maa alla vajuda. Ma olen kindel, et igaüks meist on kunagi elus midagi sellist kogenud. Tegemist olukorraga, kus aju ja keha on tegemas valikut - võitle või põgene ning otsustanud viimase kasuks.
Kõik kogevad ärevust ja me ei saa seda kunagi 100% vältida.
Tegelikult on ärevus normaalne osa elust, me ei saa ja isegi ei tohiks seda 100% vältida, sest usu mind, ärevus võib osutuda ka üsna kasulikuks. Teadlased on kindlaks teinud, et teatud määral ärevust tegelikult parandab sooritust - muusikud ja näitlevad ütlevad, et esinemisärevus aitab neil laval endast parima anda; sportlased kasutavad ärevust iseenda ja jõuvarude mobiliseerimiseks.
Sattusin hiljuti olukorda Prantsusmaal, turistidele hästi tuntud maalilises Chamonix’s, kui planeeritud 2tunnine suhteliselt kerge ronimismatk kujunes 7tunniseks eepiliseks katsumuseks, kus pidin enamuse ajast rippuma vertikaalse kivise kaljuseina küljes, all terendamas 300 meetrit tühjust. Mäletan, et suunates oma pilgu üles ja vaadates, kuhu me plaanime minna tundus see normaalsele inimesele ilmvõimatu, sest pidevalt oli silme ees lihtsalt kivisein või siis kuristik. Seega otsustasin keskenduda ainult sellele, millise kivinuki, seinaprao või õgvenduse abil järgmine samm sooritada.
Niimoodi see samm sammu haaval toimus. Lisaks olid minuga kaaslased, kes mind pidevalt julgustasid ja suunasid. Nemad uskusid minu võimesse mäetipp vallutada palju rohkem kui ma ise. Hoolimata minu ääretust ärevusest ja madalast eneseusust panid järjekindlus ja kaaslaste toetus mind saavutama midagi, mida ma elu sees poleks uskunud, et suudan.
Teine näide - kui ma esimest korda pidin Indias 200 Aasia regionaalliidrile laval coachingut tutvustava ettekande tegema, siis võttis esialgu ikka kõhedaks küll…
Püüdes oma elus ärevust iga hinna eest vältida jätad ennast ilma võimalusest iseennast ületada ja saavutada oma unistusi ja eesmärke.
Samas, ülemäärane ärevus on halvav ja on inimesi, kes kannatavad selle all lausa igapäevaselt. Selleks ei pea mäe otsa ronima või midagi muud pöörast ette võtma. Ärevus võib olla su “ustav kaaslane”, kas sotsiaalsetes olukordades, avatud või siis hoopis suletud ruumide või lausa pidevalt muretsemise näol. Loogiline ja inimlik on püüda sellest lahti saada. Hea uudis on, et ülemäärasest ärevust on võimalik õppida juhtima ja ka vähendama.
Levinud strateegiad, mis ei aita pikemas perspektiivis ärevusest vabaneda:
- Ärevate olukordade vältimine - lühiajaliselt aitab sotsiaalsete kontaktide, liftide ja muude kinniste ruumide või kasvõi väljakute ja avatud ruumide vältimine Sul tõepoolest ärevust vähendada, sest kui kardetud olukorda ei lähe, siis ärevust ei teki. Küll aga tekitab see pikemaajalisi probleeme, sest sa ei õpigi nendes olukordades toime tulema, ei saagi sotsiaalselt vilunuks, su enesekindlus väheneb veelgi ning veendumus, et tegemist kardetavate olukordadega, millega sina toime ei tule süveneb veelgi.
- Ärevate mõtete alla surumine - paljud püüavad oma mõtteid eitada, alla suruda või ära kaotada. Ärevad mõtted on nagu ping-pongi pallid, mida üritad samaaegselt vee alla suruda- need popsavad veepinnale tagasi. Ärevad mõtted ei kao kusagile lihtsalt seepärast, et püüad neid ära ajada.
- Turvalisuskäitumised - napsutamine, et seltskonnas cool ja enesekindel näida; paksu meigikorraga oma punastamist varjata üritamine; lennusõitude vältimine on vaid mõned näited nendest käitumisest, mida olen töös kleintidega kohanud ja millega püüavad oma ärevust vähendada. Paraku on aga need strateegiad pikemas perpsektiivis ebatõhusad ning hakkavad sageli alandama inimese elukvaliteeti. Tõsised alkoholiprobleemid, veider välimus ja perereisidest kõrvale jäämine olid tagajärjed, mis antud näidete pikemaajalised tulemused.
3 strateegiat, mis aitavad ärevust vähendada:
- Ärevate mõtete tabamine ja vaidlustamine - erinevaid ärevad mõtteid on lõpmatult palju. Ülemäärase ärevuse korral on neil aga sageli kõigil midagi ühist - nad ei peegelda reaalsust väga täpselt. Näiteks paanikahoo ajal tekkiv mõte “Ma saan kohe infarkti ja suren” või pähe kargav veendumus olukorras, kus kolleegid grupis naeru mugistavad “Nad naeravad minu üle ja arvavad, et ma olen veidrik” on ainult mõte, mitte fakt. Inimesetel on tendents oma mõtteid faktina võtta ja neid üsna kergelt uskuma jääda. Proovi võtta oma mõtete osas neutraalne positsioon ja küsi endalt - mis on tõendid, mis minu mõtted kinnitavad? Mis on tõendid, mis minu mõtte vastu räägivad? Ole iseenda ärevate mõtete kriminaaluurija.
- Ärevuse aktsepteerimine - nagu öeldud - ärevus on normaalne osa elust ja selle alla surumine ja elust kustutamine lihtsalt pole võimalik. Teinekord tekitame endale ärevust juurde olles ärev ärevuse pärast: “Äkki ma lähen ärevaks ja hakkan kokutama”, “Äkki mul hakkab paha, sest paanika tuleb peale”, “Äkki nad saavad aru, et mu käed värisevad, sets ma pabistan”. Selle asemel ütle endale: “Ma olen ärev, see on selles olukorras normaalne. Kui ärevus tuleb, siis nii see lihtsalt on ja ma keskendun mitte ärevusele vaid tuletan endale meelde, milleks ma selles olukorras olen ja mis ma võiksin järgmisena teha või öelda”.
- Iseenda karastamine - õpetades inimestele sukeldumist on üheks harjutuseks vee all sukeldumismaski eemaldamine ja siis selle tagasi panek. Harjutus tekitab enamustes inimestes suurt ärevust, sest oma hingamist tuleb täpselt jälgida ja kontrollida ning keha kaitsereaktsioon ebaloomulikule keskkonnale on ärevus ning mõnikord isegi paanika. Paljud inimesed peavad seda harutust samm-haaval harjutama (näiteks oma kodus kraanikausis), osad inimesed ütlevad, et nad ei suuda seda harjutust üldse tehagi ja enamus peab mitu-mitu korda proovima enne kui hakkama saavad. 100% minu õpilastest on selle harjutuse kursuse lõpuks mitmeid kordi nõuete kohaselt sooritanud. Üks asi, mida ma saan oma õpilastele lubada on, et kui nad on 5 korda maski vee all ära võtnud ja tagasi pannud, siis suudavad nad seda teha peaagu, et ärevusevabalt.
Mitte miski ei vähenda ärevust paremini kui ärevate olukordadega silmitsi seismine.
Kuidas seisad Sina silmitsi oma ärevusedeemonitega?
Tuuli