Lisaks füüsilistele tagasilöökidele kaasnevad vigastusega alati ka vaimsed tagasilöögid. IGA vigastatud sportlane kogeb suuremal või vähemal määral erinevaid vigastusega seotud intensiivseid tundeid nagu näiteks ärevus, frustratsioon,  stress, enesekindluse langus, võibolla isegi depressioon. Ja see on kõik täiesti normaalne. Negatiivsed mõtted, tunded ja emotsioonid on sellises olukorras täiesti normaalseks reaktsiooniks ning selleks on ka põhjust- hingega asja juures olevad inimesed indentifitseerivad end spordi kaudu. Kui üks oluline aspekt, mille kaudu oma "mina" defineeritakse ajutiselt või veel hullem jäädavalt ära võtta, siis kaotab inimene suure tüki sellest, kes ta on. Sport on suur osa positiivsest enesehinnangust, pakkudes pidevat positiivselt kinnitust, välist tunnustust perelt, sõpradelt ja sotsiaalmeedia kaudu isegi nendelt, kellega me kunagi kohtunud ei ole. Aga...

Sinu taastumist ja tagasitulekut spordi juurde mõjutab kõige rohkem see, kuidas Sa oma vigastusele reageerid!

Ma ei ürita absoluutselt väita, et Sa ei tohiks vigastusejärgselt mitte midagi negatiivset kogeda või mõelda, pigem vastupidi. Pane ennast valmis, sest negatiivseid mõtteid, tundeid ja emotsioone koged Sa vigastuseperioodil KINDLASTI. Nad on ebameeldivad ja segavad Sind, aga nüüd ongi Sinu kord valida, kas Sa astud nendega võitlusesse või õpid tehnikaid, kuidas neid parimal võimalikul viisil aktsepteerida, jälgida ja hajutada ning kuidas nendega toime tulla.  

2014. aastal ilmunud teadusuurimuses võeti vaatluse alla pikaajaliste spordivigastuste psühholoogilised mõjud(1). Uurimuses identifitseeriti selgelt neli faktorit, mis mõjutasid sportlaste reaktsiooni vigastusele:

• emotsionaalne reageering vigastusele;
• sotsiaalne toetus;
• toimetulek rehabilitatsiooniperioodil ja
• psühholoogiline valmisolek võistlussituatsiooni naasmiseks. 

Samas uurimuses leiti ka, et mentaalne sitkus mängis taastumise juures väga olulist rolli. Leiti, et võistlussituatsiooni olid kiiremini valmis naasma need sportlased, kes olid mentaalselt sitkemad ning toodi välja neli iseloomujoont, mis olid omased mentaalselt sitketele sportlastele, kes tulid vigastustega hästi toime:

• Positiivne hoiak - sisemiselt väga motiveeritud, püstitasid ja saavutasid seatud eesmärke;
• Sotsiaalsete suhete säilitamine nii võistkonna siseselt kui väliselt;
• Alternatiivsed tegevused - millegi uue õppimine, tegelemine asjadega, milleks ennist ei ole aega jätkunud;
• Positiivne hoiak võistlussituatsiooni naasmisel  - “Ma väga tahan platsile minna ja mängida" versus negatiivne hoiak "Loodetavasti ma ei saa jälle vigastada".
  

Mentaalne sitkus on võime saavutada isiklikke eesmärke ka siis, kui nende täitmist takistavad erinevad sisemised ja välised stressorid (2)

Määramatus on üks kõige suuremaid ärevuse põhjustajaid. Proovi oma vigastusest ja selle taastusravist nii palju, kui võimalik teada saada ja neid teadmisi kasutada. Ole sõbralik oma vigastuse vastu!

Nüüd kus oleme tutvunud vigastatud olemise teoreetilise taustaga, vaatame kuidas Emelie oma vigastusega toime tuleb, milliseid vaimseid strateegiaid ta kasutab rasketel hetkedel ja kellelt ta tuge leiab. Jälgi, kas leiad sarnasusi eelneva teoreetilise osa ja tema isikliku kogemuse vahel!


Alustame päris algusest. Palun meenuta nii täpselt kui võimalik seda päeva, kui Sa said vigastada. 

Seda on üsna lihtne meenutada! See oli 5.veebruar  (2016.a.) ja tegemist oli suusaalpinismi Euroopa meistrivõistluste esimese sõiduga. Ma olin terve talve kõvasti treeninud ja olin ilmselt oma elu parimas vormis. Tunne oli väga hea, sest lisaks sellele olin juba võitnud mõned sõidud suusaalpinismi maailma karikasarjas, mida ma ka juhtisin ja ma olin väga põnevil ning valmis endast kõik andma, et saaksin ka Euroopa meistrivõistlustel kõrge koha eest kaasa rääkida. 

Juhtisin sõitu algusest peale. Mingil imelikul põhjusel tundsin kohe esimesel tõusul, et jalad on täna rasked, seda ei juhtu väga tihti. Lisaks sellele oli eelmisel ööl palju sadanud ja ma ei leidnud laskumisel kõige optimaalsemat trajektoori. Kolmas naine jõudis mulle järgi just hetkel, kui hakkasime vahetusalale lähenema ja rajal läks olemine üsna kitsaks. Möödumise hetkel puudutas ta oma suusaga minu suuska ja ma kukkusin. Kuna värsket lund oli väga palju, siis esiteks oli üsna raske püsti saada. Kui ma lõpuks püsti sain, siis tundsin, et mu põlvega ei ole kõik päris korras. Ma pole mitte kunagi vigastatud olnud ja ma ei teadnud, mis see on, aga sain aru, et misiganes see ka ei oleks, hea see olla ei saa. Läksin vaikselt vahetusalasse ja proovisin korra veel nahkasid suusa alla panna, et uuesti mäest ülesse sõita, samal ajal kogu aeg pingsalt mõeldes: "mis see on?" ja "mis ma peaksin tegema?" ning proovisin võistlust jätkata, aga sain kohe aru, et see ei ole võimalik ja astusin rajalt kõrvale. 

"Eesmise ristatsideme vigastust (ACL) on esmasel ülevaatlusel üsna raske tuvastada" ütles võistluste arst pärast esmast läbivaatlust ja lisas, et ilmselt ei ole siiski tegemist rebendiga. Emotsionaalselt ei tundnud ma tollel hetkel mitte midagi, lihtsalt olin tolles hetkes ja proovisin aru saada, mis oli just juhtunud. Nagu ma ennist mainisin, siis mul ei ole kunagi ühtegi vigastust olnud ja ma ei saanud täpselt aru, mis toimub. Võistluste lõppedes viidi mind kohe magnetresonants-tomograafia (MRI) uuringutele ja sealne arst ütles ka, et ilmselt ei ole tegemist rebendiga, kuna jalg on liiga stabiilne ja põlv ei ole paistes. Aga hilisem analüüs näitas siiski, et tegemist on peaaegu täieliku rebendiga. See oli minu jaoks raske hetk, sest kohal oli veel kolmas arst, kelle arvamus ühtis kahe esimese arsti esialgse arvamusega. Lootsin juba, et pääsen ainult ehmatusega, sest põlves ei olnud valu ja see ei olnud üldse paistes. 


Milliseid mõtted, tundeid ja emotsioone kogesid sellel hetkel?

Enne MRI tulemusi ei tahtnud ma oma lootuseid väga kõrgeks ajada. Loomulikult oli see kergendus, kui kolm spetsialisti ütlesid esmaste märkide ja sümptomite põhjal, et tegemist ei ole rebendiga. Sisimas mõtlesin siiski salaja, et asi ei ole nii hull. Aga kui MRI tulemused tulid ja ma nägin arsti nägu... siis oli kohe selge... selge, millega on tegu... Siis ma sain aru... vigastuse tõsidus jõudis minuni ja ma sain aru, et taastumine võtab väga kaua aega... terve talvehooaeg on läbi... võibolla ka suvehooaeg. 


See hetk, kui Sa said aru vigastuse tõsidusest - kas Sa olid pigem emotsionaalne või pragmaatiline ja mõtlesid, et ei saa enam sellel hooajal võistelda?

Mitte kumbagi vist. Minu jaoks ei ole oluline ainult võistlemine. Loomulikult ma olin kurb, sest ma olin heas vormis ja tegemist on väga suure vigastusega, mis ei luba mul tükk aega mägedes liikuda ja treenida. Aga just seda ma armastan üle kõige ja mind häiris rohkem teadmine, et ma ei saa mitu nädalat või isegi kuud mägedes liikuda.


Sa oled olnud väga avameelne seoses oma vigastusega võrreldes paljude teiste sportlastega ja jaganud sotsiaalmeedias ka paljusid negatiivseid aspekte, mis vigastusega kaasnevad. 

Ma arvan, et seda ei ole ju mõtet varjata. Õnneks mu elukaaslane jõudis kohale juba järgmisel päeval ja terve Rootsi naiskond oli mulle haiglas toeks. Tollel hommikul umbes tund aega olin ma väga kurb, kohe täiesti laastatud. Aga vigastused on ju spordi üks osa, eks? Sellel hetkel teadsin ma tegelikult juba väga täpselt, milline mu taastusravi välja nägema hakkab ja mida ma tegema pean, et võimalikult kiiresti jälle tugevaks saada. Kõik oli tegelikult kontrolli all. Loomulikult muutusin ma mõnel hetkel jälle kurvaks, aga siis ma asusin sammukese eemale, jälgisin ennast kõrvalt ja otsustasin, et kurbus peab ootama selle hetkeni, kuni ma jõuan koju ja kõik rahulikult läbi mõtlen. Hindasin väga võimalust olla koos oma ja Rootsi naiskonnaga ning püüdsin mitte väga palju muretseda. 

Pühapäev (kaks päeva pärast vigastust) oli minu jaoks kindlasti kõige raskem päev. Pidin ise haiglast rongiga koju sõitma, aga ma lihtsalt ei suutnud. Õnneks oli mu elukaaslane veel seal, sõidutas mind ja oli igakülgselt abiks. Emotsionaalselt oli see päev kindlasti kõige raskem, ilmselt jõudis kogu teadmine olukorra tõsidusest just siis pärale. Lisaks veel paberimajandus kinldustusega, mis oli viimane asi, millega ma tol hetkel tegeleda tahtsin. Õnneks oli mul profisportlasena võimalus see kohustus suusaalpinismi alaliidu kaela lükata, mida ma ka suurima heameelega tegin!

Ja siis lubasin endal kurb olla. Samas tundsin ma mingit teatavat distantsi enda ja kurbuse vahel, teadsin et ma pean seda endale mõneks ajaks lubama, aga teadsin ka et võisin iga hetk sellest kurbusest üle olla ja olukorda helgema poole pealt vaadata.

Selline überlülitamisvõime on väga huvitav. Vaadates nüüd olukorrale tagasi, suutsin ma alati säilitada distantsi nii positiivsete kui negatiivsete mõtete ja enda vahel, et need ei haaraks mind täiesti endasse. 

See on tegelikult väga hea omadus Emelie! Oma mõtete, tunnete ja emotsioonide jälgimine sellisel viisil jälgimine. 

Muidugi! Ma mõtlesin selle peale siis, kui me esimest korda rääkisime. See tundus isegi natukene imelik, et ma suutsin ennast nii kiiresti ümber lülitada, ühel hetkel olin väga kurb ja teisel hetkel hästi rõõmus. See tekitas minus omakorda küsimuse, kui ma olen võimeline ennast nii kiiresti ümber lülitama, siis kas ma tegelikult üldse hoolin millestki? Mõtlesin natukene selles suunas ka, aga ma ei oska ikkagi öelda kuidas ma ennast nii kiiresti suudan ümber lülitada ja reageerisin asjadele nii nagu ma seda tegin. Siiski usun, et minu jaoks oli see kurbusehetk oluline. Olen natukene kurb isegi praegu, sest tahaksin väga mägedes olla. 


Kui kaua võttis Sul vigastuse aktsepteerimine aega? "Asjad on nii nagu on ja nüüd on aeg edasi liikuda."

Aktsepteerimine on väga oluline! Endaga on vaja hästi läbi saada ja aktsepteerida seda, mis Sul praegusel hetkel on. Kohe kui ma sain MRI tulemused teada mõtlesin: "Nii, ma olen vigastatud, nüüd on vaja välja mõelda, mida edasi teha ja leida ka mõni positiivne tahk selles olukorras." Loomulikult ma ei tahtnud vigastatud olla, aga sain kohe aru ka, et elu võib olla väga tore isegi siis, kui ma olen vigastatud. 


Vaadates Sinu reaktsiooni vigastusele jääb mulje nagu eitamise, viha, ratsionaliseerimise ja depressiooni faasid jäid Sul peaaegu täielikult vahele ja Sa hüppasid kohe aktsepreerimise faasi.

Minu jaoks tundub selline tegutsemine väga loomulik, ma lihtsalt olen selline! Sportlasena kuulan ja analüüsin ma oma keha pidevalt- mis see on, miks ma tunnen seda ja teist? Ma olen kindlasti seda tüüpi inimene, kes jälgib ennast väga tähelepanelikult ja võtab kõiki neid väikeseid märke ja sümptomeid tõsiselt, sest ma tahan olla väljas mägedes ja ei taha, et minuga juhtuks midagi, mis takistaks mul seal olemist. Ma tahan, et minu keha oleks terve ja tugev! Aktsepteerimine on minu jaoks väga loomulik olek.


Milliseid mentaalseid toimetulekustrateegiaid Sa kasutad rasketel hetkedel?

Esiteks, minu jaoks on väga oluline, et mul oleks plaan, mille järgi tegutseda, sest ebamäärasus ei ole kindlasti minu jaoks. Pärast vigastust määrati mulle kiiresti operatsioonikuupäev ja juba kahe nädala pärast oli see tehtud. 
Teiseks väga oluliseks asjaks on igapäevane režiim. Enne operatsiooni proovisin ma struktureerida kõike nii palju, kui võimalik - teha põlvele harjutusi, et lihased ei muutuks nõrgaks, vähendamaks paistetust ja säilitamaks liikumisulatust. Tegelikult oli mu jalg juba päris tugev ja kui ma ei oleks otsustanud operatsiooni kasuks, siis oleksin ma päris kiiresti uuesti jooksma hakanud. Aga pikemat perspektiivi silmas pidades oli operatsioon siiski ainuõige lahendus. 
Vaatamata režiimile jäi mul siiski igapäevaselt päris palju aega üle. Õnneks käis mul külas hästi palju sõpru ja see aitas ülejäänud aega meeldivat veeta ja mitte vigastuse peale mõelda. Sõbrad on head!
Otsustasin, et ei sea esimeseks kaheks operatsioonijärgseks nädalaks mitte ühtegi eesmärki, sest inimesed on erinevad, mõnel võtab taastumine paar nädalat, teisel jälle palju kauem. Kui need kaks nädalat olid läbi, siis otsustasin, et hakkan uuesti õppima. Olen juba pikka aega tahtnud füsioloogiat õppida ja teades, et järgnevate kuude jooksul on mul aega rohkem kui tavaliselt, tundus see väga hea plaanina. 
Ma alustan igat päeva mõttega, et täna tuleb põnev päev! Enamik operatsioonijärgseid päevi olid väga toredad, ma tegelesin taastusraviga ja õppisin. Sekka sattus ka loomulikult hommikuid, kus ma ei saanud neid musti muremõtteid peast välja, taastusravi ja õppimine ei huvitanud mind üldse. Selle asemel planeerisin teha hoopis kaminasse tule, vaadata televiisorist terve päeva suvalist seriaali ja telefonile mitte vastata. Mõnel päeval sai plaanist isegi reaalsus, aga ma pole päris kindel, kas see kuidagi ka aitas. Loomulikult ei aidanud ka aknast mägede vaatamine, sest ma olin ju toas ja ei pääsenud välja. Nendel hetkedel keerlesid mu peas lapsikud jonnimise mõtted ja ma tahtsin minna tagasi voodisse magama. Samas ma teadsin väga hästi, et kui ma hakkan tegema neid asju, mida ma ei tahtnud teha, siis need mõtted hajuvad ja ma naudin taastusravi, õppimist ja teisi tegevusi jälle täiel rinnal. Tegelikult ei olnud kunagi nii, et terve päev oleks olnud mustade mõtetega täidetud, rohkem tuli ette selliseid kuni kuue tunni pikkuseid perioode, kus päike väga ei paistnud. Kõige paremad olid tegelikult just need eredad hetked nende mustade perioodide vältel, mis tõid naeratuse mu näole jälle tagasi. Näiteks ühel päeval ma käisin jalutamas ja nägin esimest õitsevat lille, mis muutis kõik kohe palju positiivsemaks!


See on Su jutust juba mitu korda läbi käinud, aga küsin seda ikka - mis on kõige raskem vigastuse juures?

Mäed ja mägedes viibimine on kõige suurem osa minu elust. Selle osa ajutine kaotamine on päris raske olnud. Samas annan ma endale väga hästi aru, et ma olen ise sellise tee valinud ja tegelikult on maailmas nii palju muid huvitavaid asju lisaks mägedele. See on ka üks põhjus miks ma vahel ei taha ennast spordi kaudu defineerida teades, et võiksin seda teha nii paljude muude huvitavate asjade kaudu. 


Kas vigastusega kaasnes ka midagi positiivset?

(Kõlav ohe) See olukord teeb mulle endiselt sisimas haiget, sest ma ju tahan midagi muud. Vigastus ise ei ole kohe üldse hea, aga vaadates olukorda jälle positiivse poole pealt, siis praegu on mul palju rohkem aega tegeleda asjadega, mille ma olen võibolla natukene unarusse jätnud. Ma olen kõvasti õppinud ja panin ennast kirja juba ühele uuele kursusele,  lisaks tegelenud oma ettevõtte organisatoorse poolega ja see on mu praegust elu väga hästi struktureerinud!
Muidugi kõige parem on see, et ma olen oma sõpradega palju rohkem suhelnud, sest mul on rohkem vaba aega ja mu graafik on paindlikum! See on vigastuse konkurentsitult kõige positiivsem külg!

Räägime natukene ka sotsiaalsest toetusest. Sõbrad, professionaalid ja sotsiaalmeedia kaudu ka inimesed, keda Sa isiklikult ei tunne - kõik nad soovivad Sulle kiiret paranemist! 

Ma olen saanud nii palju tuge erinevatelt inimestelt. Mitmed arstid ja füsioterapeudid, keda ma tunnen on võtnud ühendust ja seetõttu tunnen ma ennast väga kindlalt ja heades kätes. See on minu jaoks väga oluline! Mul on siin Norras hetkel väga hea füsioterapeut, keda ma jäägitult usaldan.
 
Loomulikult on sõbrad ja pere mulle alati toeks olnud, sest esimesed kaks nädalat olin ma üsna abitu ja ei saand väga hästi liikuda. Mu ema ja elukaaslane olid mulle kogu aeg toeks ja aitasid tuju üleval hoida, telefon helises pidevalt, sõnumeid ja e-maile heade soovidega tuli nii sõpradelt, kui sponsoritelt. See oli nii hea tunne, et Sinusse usutakse isegi siis, kui asjad ei lähe kõige paremini. 

Sotsiaalmeediast ei saa ka loomulikult üle ega ümber. Ma sain nii palju häid soove ja tagasisidet inimestelt, et ei jõudnud isegi kõikidele vastata. Üle 3000 hea soovi tähendab mulle väga palju! Vahel ma ei taha inimestega jagada fakti, et ka mina olen lihtsalt inimene, ma tahan nendega jagada pigem seda, et ma olen kõige kiirem naine, kes mäest alla tuiskab. See painas mind mõnda aega, aga siis ma otsustasin, et postitan asju nii nagu nad on, sest ma olen seda alati teinud. Ma ei kasuta sotsiaalmeediat emotsioonide saamiseks, aga sellegipoolest tähendasid need kommentaarid mulle väga palju. 


Kas emotsionaalsel tasandil on olnud midagi erilist, mis on aidanud Sul vigastusest taastuda?

Ma arvan, et inimestena me tunneme vajadust teha midagi, mis on oluline nii Sulle endale, kui teistele. Ma olen proovinud ennast erinevate projektidega hõivata - näiteks õppimine, millest mitu korda juba rääkisin. Ma tahan tuleviks olla oma kogemuste ja teadmistega teistele inimestele kasulik, näiteks füsioterapeudina. Lisaks on mul käsil üks projekt Salomoniga, mis ei pruugi kohe väga paljudele inimestele oluliseks osutuda, aga lähiajal kindlasti. Oluline on, et igal asjal, mida ma teen peab olema väärtus ja tähendus!


Ütleme, et Sa saad saja aasta pärast uuesti vigastada. Kas Sa teeksid midagi teisiti?

Ma arvan, et vigastus on nagu reisimine - Sa pead lihtsalt praeguse hetkega harjuma. Siiani mulle tundub, et ma olen oma vigastusega tõesti väga hästi hakkama saanud ja suures plaanis ei teeks ma midagi teisiti. 


Sa teed palju joogat. Kuidas on see Sind aidanud?

Jooga on minu meditatsioon, kui seda nii võib öelda. Ma ei suuda väga kaua ühe koha peal püsida ja keskenduda. Jooga aitab mul oma meelt lõdvestada ning praeguses hetkes kohal olla ja püsida kahe jalaga maa peal!


Alati on see üks ja viimane küsimus - mida soovitaksid kellelegi, kes on vigastatud ja ei saa väga hästi vigastusest taastumisega hakkama?

Ühest küljest on vahe sees, kas Sa oled profi- või amatöörsportlane, aga teisest küljest väga ei ole ka, vigastus on ikka vigastus. Kui Sa armastad jooksmist või treenimist ja see võimalus Sinult äkitselt ära võetakse, siis ei ole vahet, kas Sa oled professionaal või mitte, raske on see ikkagi. 

Luba endal mõnda aega kurb olla, see on loomulik. Aga jäta meelde, et elus on peale jooksmise ja treenimise nii palju muud, mis Sind õnnelikuks võib teha.