Tallinna Ülikooli juures läbi viidud spordipsühholoogia alase magistritöö raames töötasin koos 25 Eesti tipp nais- ja meeskonna ning nende treeneritega. Esindatud olid jalgpall, korvpall, võrkpall, käsipall ja saalihoki ning uurimustöösse jõudsid 286 mängija ja 24 treeneri vastused. 

Üheks uurimuses mõõdetavaks konstruktiks oli treeneri perspektiivne eestvedamisstiil (transformational leadership), täpsemalt kuidas treenerid seda ise enda juures hindavad, kuidas mängijad oma treeneri eestvedamisstiili tajuvad ja kuidas see taju erinevaid mõjutab meeskonna sidusust ja mängijate hirmu läbikukkumise ees.

Eelnevad uurimused on leidnud, et spordis seostub treeneri perspektiivne eestvedamisstiil tulemusega(1), järgijate rahuloluga(2), sportlase jõupingutusega(3) ning ülesande sidususega(4).

Kõlab nagu iga võistkonna manageri helesinine unistus, sellise treeneri paneks meeskonna etteotsa iga kell! Aga vaatame siis lähemalt...

...mis imeloom see perspektiivse eestvedamisstiiliga treener on ja millest ta tehtud on?

Perspektiivset eestvedamisstiili viljelevad juhid toetuvad oma töös väärtuste põhisele motiveerimisele ja inspireerivatele tulevikuvisioonidele, suunates alluvaid vaatama kaugemale ise enda huvidest, keskendudes alluvate sooritusvajadusele, eneseaktualisatsioonile ja kaastöötajate, organisatsiooni ning ühiskonna heaolule(5).

Nagu siit välja võib lugeda, siis on tegemist organisatsiooni juhtimisest kohandatud konstruktidega, mida viimaselt aastatel on väga edukalt ka spordialastes teadustöödes rakendatud.

Uurimuses kasutatud ja juba eelnevalt Eesti keelde kohandatud(6) perspektiivse eestvedamise skaala(7) autorid on identifitseerinud oma kontseptsioonis perspektiivse eestvedamisstiili kuus dimensiooni:

1. Selge visiooni väljendamine (articulating a vision). Treener otsib pidevalt uusi võimalusi, töötab välja tulevikule orienteeritud visiooni, teades samal ajal suunda, kuhu meskond liikuma hakkab. Ta on inspireeriv ning suudab alluvad visiooni elluviimisesse edukalt kaasata.

2. Sobiva eeskuju näitamine (providing an appropriate model). Treener näitab eeskuju läbi oma töö ja tegevuste, mitte läbi käskude ja ettekirjutuste.

3. Ühiste eesmärkide tähtsustamine (fostering the acceptance of group goals). Treener edendab meeskonna koostööd, suutes panna kõik ühise eesmärgi nimel tööle ning arendab meeskonnavaimu.

4. Kõrged ootused sooritusele (setting high performance expectations). Treener seab sooritusele orienteeritud eesmärgid, mis on selgelt väljendatud ja väljakutset esitavad ning ootab oma mängijatelt parimat sooritust.

5. Individualiseeritud toetus (providing individualized support). Treener võtab arvesse oma mängijate tundeid, austab neid ning on hooliv nende suhtes.

6. Intellektuaalne stimuleerimine (offering intellectual stimulation). Treener esitab väljakutse teist moodi mõtlemiseks, suunates mängijaid oma ideid ümbermõtlema ja vanasid probleeme uue nurga alt nägema.

Niisis väljendab perspektiivset eestvedamisstiili viljelev treener selgelt meeskonna visiooni, pakub välja visiooniga kooskõlas oleva töömudeli ja tähtsustab ühiseid eesmärke, võttes samal ajal arvesse iga individuaalse mängija tundeid.

Aga mis mängijad sellest võidavad, kui neil selline treener on?

Lühidalt öeldes tunnevad mängijad perspektiivset eestvedamisstiili viljeleva treeneri vastu suuremat usaldust ja austust ning treener suudab meeskonnaliikmete uskumusi ja hoiakuid muuta nii, et nad on motiveeritud tegema rohkem, kui neilt oodatakse. Ehk siis see on väga tõhus liim, mis paneb mängijad ühtse meeskonnana tööle ja suuri asju tegema.  

Kaks väga praktilist küsimust, mis Sul kohe kindlasti tekivad:

1. Kas tood mõne näite ka treeneritest, kes perspektiivse eestvedamisstiili skaaladel kõrgeid tulemusi said? Ei, uurimus oli anonüümne ja isegi kõige parema tahtmise juures ei saaks ma seda teha. Aga Sina spordisõbrana loe eelnevad kuus dimensiooni korra veel hoolikalt läbi ja mõtle mõned minutid erinevate Eesti treenerite peale. Ma olen kindel, et paar nime hakkavad kõikidel kattuma. Välismaise näite toon küll hea meelega - Jürgen Klopp.

2. Kuidas Eesti tippspordis siis hetkeolukord on? Minu mätta otsast vaadates on tulevik helge. Puutusin kokku mitmete treeneritega, kes saavad väga hästi aru, et võistkonnasport ei seisne enam (tegelikult pole kunagi seisnenudki) toores trenniraiumises ja “sina teed seda, mida mina ütlen” töömentaliteedis vaid selles, kuidas võistkond õige liimiga ühtseks tervikuks kokku liimida ja milliseid oskuseid treeneril selleks vaja on.

Viited:

1. Charbonneau, D., Barling, J., & Kelloway, K.E. (2001). Transformational leadership and sports performance: The mediating role of intrinsic motivation. Journal of Applied Social Psychology, 31, 1521–1534.
   

2. Rowold, J. (2006). Transformational and transactional leadership in martial arts. Journal of Applied Sport Psychology, 18, 312–325.

3. Arthur, C.A., Woodman, T., Ong, C.W., Hardy, L., & Ntoumanis, N. (2011). The role of athlete narcissism in moderating the relationship between coaches’ transformational leader behaviors and athlete motivation. Journal of Sport & Exercise Psychology, 33, 3–19.

4. Smith, M.J., Arthur, C.A., Hardy, J., Callow, N., & Williams, D. (2013). Transformational leadership and task cohesion in sport: The mediating role of intrateam communication. Psychology of Sport and Exercise, 14, 249–257.

5. Bass, B.M. (1999). Two decades of research and development in transformational leadership. European Journal of Work and Organizational Psychology, 8(1), 9-32.

6. Kasemaa, A., Liik, K., & Meerits, A. (2016). Research report: The initial results of adopting the transformational - transactional leadership inventory in the Estonian context. Sõjateadlane (Estonian Journal of Military Studies), 1, 74–95.

7. Podsakoff, P.M., MacKenzie, S.B., Moorman, R.H., Fetter, R. (1990). Transformational leader behaviors and their effects on followers' trust in leader, satisfaction, and organizational citizenship behaviors. Leadership Quarterly, 1(2), 107-142.