Enamuse ajast 1+1=2. Islandi jalgpalli rahvuskoondise puhul on see võrrand kindlasti pigem 1+1 > 2. Järgnevalt paar väga lihtsat põhjust, miks Island on hetkel SEE meeskond, millest kõik räägivad.
- Surve puudumine. Finaalturniirile jõudmine on 330 000 elanikuga riigile juba peaauhind. Iga mäng ja võit finaalturniiril on nagu lisamagustoit ja sellest ei ütle ju keegi ära!
- Ainulaadne võimalus. Enamik Islandi mängijaid mängivad selliseid mänge ainult ühe korra elus ja see kord on nüüd. Ma olen enam kui kindel, et igaüks nendest 23st mängijast on valmis väljakule jätma oma viimse energiaraasu ja julgeb pärast mängu öelda, et see oli parim, mis ta täna teha suutis ja oskas. Aga kas kõik sportlased ei peaks nii häälestatud olema?
- Rahvuslik uhkus. Mul ei ole ühtegi uurimistulemust, mis seda väidet toetaks, aga tundub, et mida väiksem riik, seda suure uhkus selle esindamisel. Ainuüksi võimalus meeskonda kuuluda annab mängijale selle ühe korra elus avaneva ainulaadse võimaluse. Mõnedele teistele mängijatele on see aga üks järjekordne mäng pika hooaja lõpus.
- Terve riigi toetus. Lugesin kusagilt, et Prantsusmaal koha peal vaatab Islandi meeskonna mänge umbes 8 kuni 10 tuhat islandlast. See on umbes 3% kogu populatsioonist. Lisame sellele veel need inimesed, kes jälgivad mänge Reykjavíki kesklinnas. Lase nendel numbritel korra settida ja proovi nüüd ennast mõelda ühe mängija putsadesse, kes staadionil hümni laulab teades, et need inimesed toetavad meeskonda olenemata tulemusest. Piisavalt motivatsiooni, et endast kõik anda?
Kõige suurem küsimus minu jaoks on siiski - mida rääkisid treenerid Lagerback ja Hallgrimsson mängijatele enne mängu riietusruumis?
O,ge metsikud,
Markko
Jaga seda postitust!