1. Inimese keha on võimeline nii paljuks enamaks, kui me arvame. Meeletult enamaks. Mu sõber Elias küsis pärast jooksu, kas ma leidsin selle, mida ma sinna otsima läksin. Vastus on "jah ja ei". Ma sain teada, et mu keha on minu kodu ja seda hästi koheldes on ta võimeline viima mind määramatutesse kaugustesse, kaugemale kui ma eales oskaks isegi unistada. Tõenäoliselt palju kaugemale, kui Tor des Geants. Mu keha valutas pealaest jalatallani esimeses kontrollpunktis Valgrisenches, kusagil 50km kandis, kui ronitud oli umbes 4000 meetrit. Kümnepallisel skaalal oli valu kusagil seitsme kandis. Sama olukord valitses ka teises kontrollpunktis, Cognes umbes 106km stardist. Selleks hetkeks oli ronitud umbes 9000 tõusumeetrit. Aga peale seda asjad muutusid. Tundus justkui nagi oleks mu keha loobunud ajule häiresõnumite saatmisest stiilis "kuule, mis Sa arvad, kas nüüd oleks hea aeg lõpetada? Ma võin varsti katki minna". Selle asemel tekkis hoopis mingit laadi koostöö ja keha harjus teadmisega, et pea on olukorra peremees ning ei ole isegi mingit kõige väiksematki lootust, et see väike auruvedur enne finišit seisma jääks. Kõik see lõppes marulise 20k pikkuse lõpuspurdiga pimedas, kus peale 320km jalgel olemist jooksin selle maa pealambi valgel natukene rohkem kui kolme tunniga. Lisaks pimedale mahtus selle aja sisse ka veel umbes 300 tõusu- ja 1500 laskumismeetrit. Nende kolme tunni vältel tundus mulle nagu mu jalad maad peaaegu  ei puudukski - muda, kivid ja muu tehniline maastik justkui muutus mu taldadega üheks ja mu pealamp ei valgustanud mitte järgmist sammu, kuhu jalg peaks maanduma vaid 5-10m ette, kohta kuhu jalg maandub alles viie sammu pärast! Ühele küsimusele ma siiski vastust ei saanud. Kust jookseb see vaimsete ja füüsiliste võimete piir, kus keha ja vaim tõstavad käed üles ja ütlevad "stopp, siit edasi enam ei lähe"? Vastus sellele küsimusele on see, mida ma taga ajan ja leida tahaksin. Kui ma selle ükskord leian, siis ma nihutan oma keha õige natukene üle selle piiri, et näha, mis seal teisel pool siis on. 
2. Kui Sa tahad minna kiiresti, siis mine üksinda, kui Sa tahad minna kaugele, siis mine koos. Kui Sa mõtled sellise ettevõtmise läbimisele, siis kindlasti leia omale saatemeeskond. Sa ei kujuta ette, kui palju jõudu annab teadmine, et näed kedagi, keda Sa armastad mõne aja pärast kusagil kontrollpunktis. Isegi kui see on ainult mõneks minutiks ja kui Su kõrval kõlistab kohalik külahull raugematu hooga tohutu suurt karjakella, siis üks väike musi ja kallistus teevad Su füüsilise ja vaimse seisundiga imesid. Ma tõesti ei tea, kuidas kogu see ettevõtmine oleks lõppenud, kui mu naine Tuuli ja meie sõbranna Leanne poleks kogu selle jooksu vältel mulle toeks olnud. Lisaks ühendasin ma kusagil 160km kandis jõud Beniga Taanist, mis osutus ka väga heaks otsuseks. Me töötasime koos, ühtlast tempot hoides ja ilma liigsete sõnadeta peaaegu lõpuni. Aitäh Tuuli, Leanne ja Ben!

Mont Blanci ümber asetsevas kahest orust, Chamonixi orust Prantsusmaal ja Aosta orust Itaalias võib väga suure tõenäosusega leida kõige kõrgema kontsentratsiooni heas ja väga heas füüsilises vormis inimesi. Seda eriti suve lõpus, kus Chamonixist saab alguse maailma üks tuntumaid ultrajookse Ultra Trail Mont Blanc ja Courmayeurist Tor des Geants.
On ka põhjust, sest vaadates allolevat kaarti on selge, et juba esimesest tõusust alates tuleb pea maas kõvasti tööd tegema hakata.
Tor des Geantsi rada on jagatud seitsmeks enam vähem ühepikkuseks lõiguks, et distants natukenegi seeditav tunduks. Järgnevalt panen kirja mõningad märksõnad, mis mul iga lõiguga seondusid.

1 - Courmayeur - Valgrisenche, 50 km ja umbes 4200 tõusumeetrit

Start. Jooksjad hakkavad liikuma ja tänavatel on kaasaelajaid nagu murdu. Järsku, kuidagi ootamatult saabub teadmine, et see ongi see, mille nimel ma olen alates veebruarist trenni murdnud ning liigun röögatuse saatel stardikaare alt läbi. Emotsioonid pääsevad valla, silmad lähevad märjaks ja tunne on selline nagu võiks ronida ükskõik millise mäe otsa.

Naha soojendamisele ja härdaks olemisele ei ole korraldajad väga aega jätnud, sest kohe tõuseb rada Courmayeurist, mis asub umbes 1000m kõrgusel merepinnast umbes 2500m kõrgusele, et ületada esimene kõrgem punkt, Col d’Arp. 1500m otsetõusu hommikusöögiks kõlab nagu peaksid terad sõkaldest kohe eralduma hakkama, aga rajal on kõik üsna rahulikud, räägivad juttu ja ei kiirusta kusagile. Mõne üksiku erandiga loomulikult - siin seal leidub ikka paar sahmijat, kes üritavad juba viiendal kilomeetril järeleandmatult positsiooni eest võidelda.

43km kandis, kui on juba märkamatult pimedaks läinud näen esimest korda Tuulit, Leanne ja Indyt. Selja taga üle nelja kilomeetri tõusu ja laskumist, aga vaatamata sellele liigun üsna hoogsal jooksusammul ja neiud teatavad, et esimesse suuremasse puhkealasse on ainult 7km üsna lamedat maad. Pean siiski kõik lamedad ja lauged üsna kiiresti konteksti panema, sest siinsete lumiste mäetippude vahel tähendab see ainult mõndasadat tõusumeetrit.

Selle ja iga järgneva lõigu viimased umbes 5 kilomeetrit on minu jaoks kogu jooksu ühed kõige venivamad. Kuna enamik rada kulgeb inimasustusest ja orgudest palju kõrgemal, aga suured puhkealad asuvad madalamal orgudes, siis on ka igati loogiline, et rada peab lõpuks sinna oma tee leidma. Rasked tõusud ja järsud laskumised selja taga võib ju arvata, et viimased mõni kilomeetrit kusagil oru serval metsas on selle kõrval nohu, aga see, mis nende kilomeetrite vältel peas ja kehas toimub on kõik kaugel ühest korralikust nohust. Looklevale ja vaikselt laskuvale metsarajale jõudes tundub, et justkui oleks ajamõõde muutunud, sest ei ole lihtsalt võimalik, et paari õdusa kilomeetri läbimiseks võib kuluda näiliselt nii palju aega.

Pikapeale leidsin sellele ühe ja ainsa lahenduse - kuna aja pikkust saab võrrelda ainult aja endaga, siis otsustasin kella mitte vaadata. Aitas - võibolla mitte nii palju, kui ma lootsin, aga siiski. Lisaks teeb rada veel vahetult enne puhkeala kohustusliku tiiru külades, kuhu parajasti jõudnud oleme. Kuna tegemist on väga armsate mägiküladega, siis pole mul “kohustusliku” ekskursiooni vastu mitte kõige vähematki, välja arvatud üks või kaks korda, kui tahtsin unepuudusest ja väsimusest tingitud ärritusest kõik kuu peale saata, sest ainukene tõeline nauding tollel hetkel oli mind ees ootav mudane voodi, kus tunniks silm kinni lasta.

Laadisin esimesse puhkealasse jõudes kõhu tuugalt pastat täis ja suundusin kiirele uinakule. Kuna mul nii pika distantsi läbimise kogemus eelnevalt puudus, siis nägi mu strateegia ette kuues suuremas puhkealas tunni kuni kahe pikkust uinakut. Kuna lisaks ajalisele väljakutsele oli minu jaoks tegemist üsna võõra maastikuga, siis on üsna loogiline ja etteaimatav, et plaanitud strateegia hakkas muutuma juba alates esimesest kontrollpunktist.

2- Valgrisenche - Cogne, 58km ja umbes 5000 tõusumeetrit.

Sarnaselt esimesele lõigule ootab ka siin mind kolm suurt tõusu, kaasa arvatud kogu raja kõige kõrgem punkt Col Loson, mis asus umbes 3300m kõrgusel merepinnast.

Üldjoontes olen ma pimeda ja üksiolemisega üsna sina peal. Osalt seetõttu ja osalt tänu endiselt verre pritsivale adrenaliinile on esimene öö kogu jooksu üks kõige nauditavamaid. Umbes 6 tunni jooksul, mis jääb puhkealast lahkumise ja päikesetõusu vahele näen umbes kümmet inimest, kellest peatumata mööda tuhisen. Ülejäänud aja rühin vaikselt üksinda metsas ja lagendikel tööd teha. 

Esimesed sada kilomeetrit on minu jaoks füüsiliselt kõige raskemad. Keha pole harjunud sellised jätkuva pingutusega ning saadab peale pidevalt vaiksemaid ja valjemaid märguandeid, et see, mis praegu toimub ei ole kõige õigem ja jätkusuutlikum. Õnneks olen otsustanud selliseid märguandeid ignoreerida.

Ignoreerimine siinkohal ei tähenda eitamist või keha hooletusse jätmist. Pigem tähendab see olulise eraldamist ebaolulisest.
“Kas tuim valu põlves on tingitud väsimusest või vigastusest?”,
“kas väike kivi, mis jalanõu sees on võib tunni aja pärast jala peale ilmatumasuure villi hõõruda?”,
“kas peaks tegema peatuse, et probleemiga tegeleda?”,
“kas tuikav valu puusas tähendab, et peaksin järgmised tund aega jooksmisel jalga kuidagi teist moodi maha panema?”,
“kas see polenta, mis ma seal mägionnis sõin tahab valet teed pidi uuesti ilmavalgust näha?”.

Fakt on see, et sellise pingutuse puhul valutavad ka need kohad mu kehas, mille olemasolust mul väga aimu ei ole ja sellest valust lahti saamiseks on ainult üks võimalus - jooks pooleli jätta. Minu jaoks sellist võimalust ei eksisteeri (kilbiga või kilbil, eks) ja nii skänneringi pidevalt oma keha veendumaks, et signaalid, mis sealt tulevad on kunstilised liialdused ja tegelikult on kõik kõige paremas korras. Skänniks kasutan lihtsat kuuepunktilist nimekirja:

1. Füüsis — ok? Kogu keha füüsiline seisun pealaest jalatallani.
2. Kõht — ok? Kas toit püsib sees, mis püsib ja mis üritab tuldud teed pidi tagasi tulla. Miks?
3. Pea — ok? Kas pea on selge, unepuudus, nägemine, hallutsinatsioonid jne.
4. Tuju — ok? Kas motivatsioon ja moraal on laes? Kui ei ole, siis miks ei ole?
5. Vedelik — ok? Kas vedeliku läheb piisavalt sisse ja tuleb piisavalt välja? Mis värvi väljatulev vedelik on?
6. Kalorid — ok? Kas söön piisavalt? Mida söön? Kas lisaks süsivasikutele tarbin ka piisavalt rasva?

Teises suuremas kontrollpunktis plaanin teha kahetunnise uinaku, aga suudan silma kinni lasta ainult korraks. Sundida pole mõtet ja nii võtangi ennast üsna kiiresti jälle arvele ja suundun öösse, sest märkamatult on juba teine päeva õhtusse veerenud.

3 - Cogne - Donnas, 45km ja 2600 tõusumeetrit.

Vaatan kaarti ja toetun ühe kohaliku mehe väga ilmekale jutule, millest loen välja, et kolmas lõik on eelneva kahe kõrval nagu linnamaraton ning otsustan, et ei pane ööseks isegi jopet selga. Sest esimesed 18km läheb ainult ülesmäge ja viimased 28km allamäge, tõusumeetreid ei ole ka väga palju, seega täielik jalutuskäik pargis. Etteruttavalt ütlen ära, et selle 340km jooksul oli “jalutuskäik pargis” tüüpi lõike umbes täpselt 10km ja ükski nendest kilomeetritest ei sattunud sellesse lõiku.

Teen varajasel hommikutunnil, kusagil 133km peal 45 minuti pikkuse superune vaatamata sellele, et keegi külahull lööb lakkamatult puuotsa riputatud karjakella, demonstreerin Tuulile ja Leannele, et suudan isegi kükke teha ja sprindin hommikuses udus järgmise kontrollpunkti poole.



Minu jaoks on täiesti hämmastav see, kuidas keha on võimeline väga lühikese aja jooksul taastuma. Üsna nukra ja väsinuna viskan voodisse pikali ja vähem, kui tunni pärast tõusen püsti ja jooksen edasi nagu oleks viimased kaks päeva transistorit kuulanud ja kisselli peal liugu lasknud.

Pärast kohustusliku linnatuuri jõuan meeletu suurde kontrollpunkti, kus käib elu nagu mustlaslaagris. Kes ajab dušši all habet, kes sööb nagu homme hakkaks maailm lõppema ja uneruumis üritavad kaks härrat ühele norskavale prouale punne ninna toppida, et teised helireostuse käes kannatama ei peaks. Teen 0,3L õlut, magan poolteist tundi, kuulan ühelt härrasmehelt nõuandeid, söön nii vegan toitu, kui võimalik ja siirdun ovatsioonide saatel oma eesmärgi saavutamise poole. Päike paistab ja elu on nagu lill!

4 - Donnas - Gressoney St Jean, 54km ja 6000 tõusumeetrit.

Praeguseks hetkeks olen liikunud kauem, kaugemale ja kõrgemale, kui kunagi varem. Tähistan vaikselt oma peas, patsutan endale tunnustavalt õlale ja luban omale ühe mustikatega ClifBari, sest need on mu lemmikud!

- kui mägedes on kasvõi hetkeks näha, et ilm muutub, siis tuleb riided selga panna kohe, mitte siis, kui sõrmed on külmast rusikasse tõmmanud ja ei suuda enam kotilukku haarata, et sealt midagi sooja kätte saada. Päikesepaistest all orus veerand tundi tagasi on saanud horisontaalne vihm ja vaikselt aga kindlameelselt muutuvad piisad raheteradeks ning minu higisest kehast on saanud kontrollimatult värisev helesinaka varjundiga taaruv tomp. Õnneks oleme jõudnud ületada ühe järjekordse, seda korda ainult 2300m kõrguse mäe ning pühin, hullupilk silmis mäest alla, eesmärgiga jõuda umbes 5km kaugusel terendavasse karjuseonni. Iga sammuga pressib tossudest kõrge joana välja sinna sadanud ja nüüdseks juba jalgade poolt üles soojendatud vihmavett, aga see on praegu minu jaoks üsna esimese maailma probleem. Vaja on sooja saada ja ainukene koht, kust seda saab on too sama karjuseonn.

Ootused ja lootused mind ei peta, sest paarikümne ruutmeetri suuruses onnis käib pidu! Karjakellad, kodukootud vein ja lademetes sinki. Viimasest kahest olen sunnitud küll keelduma, kuna vein võib mu sinna onni veel tundideks naelutada ja liha ma viidates oma veganistlikule maailmavaatele ei söö. Joon ära hoopis ühe mitte üldse nii glamuurse Red Bulli, hõõrun natukene sõrmi ja võtame Beniga koos suuna järgmisele suurele kontrollpunktile. Jälle need looklevad ja vaimu nüristavad metsarajad enne orgu jõudmist, kus aega mõõdetakse päevades, mitte tundides ja mis ei taha kohe kuidagi lõppeda. Kontrollpunkti jõudes tegelen niiskusetõrjega tossudes, käin kiiresti sooja dušši alla ja teen veel ühe 45min pikkuse superune. Ärgates on tunne nagu Abebe Bikilal (pluss paistes jalad) ja teades, et kõvasti rohkem, kui pool kogu ettevõtmisest on läbitud tulistame nagu kahurikuulid uuesti rajale (vähemalt mulle tollel hetkel tundub nii).

5 - Gressoney St Jean - Valtournenche, 33km ja 3200 tõusumeetrit.

6 - Valtournenche - Ollomont, 48km ja 4900 tõusumeetrit.

“Kõik on kontrolli all ja kui maavärinat või maailmalõppu ei tule, siis ei takista miski mind enam finišeerimast”,

mõtlen endamisi, kui eelviimasest kontrollpuntist välja kihutame. Kaart näitab, et sellel korral tuleb üsna arvestatav osa ajast veeta kõrgemal, kui 2500 meetrit. See on tegelikult hea, sest mida kõrgemal oleme, seda paremad on vaated. Vähem puid, rohkem suuri ja külmasid kivilahmakaid, mis teevad sellest maastikust just täpselt nii võimsa, et seal ennast väikese ja abituna tunda. Vaadete ja looduse poolest meeldib see lõik mulle kõige rohkem. Ühel hetkel õnnestub paarikümne meetri kauguselt näha taustaga täiesti ühte sulandunud kaljukitse (ibex on kaljukits, eks?), kes lähemal vaatlusel osutus hoopis kaheks loomaks, siis viieks ja lõpuks umbes kahekümnepealiseks karjaks.


Tolleks hetkeks oli väsimus juba üsna tugevalt võimust võtnud ja isegi kogu seda lugu praegu, paar nädalat hiljem kirja pannes on mul raskuseid pikemate lausete moodustamisega, sest kaarte ja pilte vaadates teleporteerun ma hetkega tagasi sinna olukorda ja kogen neid samu tundeid ja raskuseid, mis tollel hetkel.

Vahetult enne ühte suurt laskumist saan ka hea õppetunni kauguste hindamisest või peaks vist ütlema kauguste valesti hindamisest. Rifugio Cunéy, väike maailmast eraldatud onn paistab justkui käeulatuses ja sinna tundub üsna vähe maad olevat, kui järsku kaob maapind jalge alt ja rada kukub paarsada meetrit uuesti alla orgu. “Olgu, alla-üles ja siis olengi kohal” mõtlen endamisi ja asun tööle. Loomulikult avastan järgmise künka otsas, et onn on endiselt käegakatsutavas kauguses, aga tee vana sunnik ei lähe sinna mitte otse vaid järgmise oru kaudu. Ja siis järgmise. Ja siis järgmise. Ma ei ole kindel, kui kaugel see onn tegelikult on, aga vaateulatuses on ta igatahes viimased paar tundi olnud.

Nüüd hakkab väsimus juba kõvasti võimu võtma ja ühel hetkel taban ennast metsa all meeldiva tempoga jooksmast, pea peaaegu õlale toetumas ja ainukene pidepunkt, kuhu silmad laisalt pooleldi veel fokusseerivad on Beni jooksutossude kollased kannad. Kui ennist kirjeldasin, kuidas orgude äärsetes metsades aja mõõde muutub, siis kusagil 270nda kilomeetri paiku on aeg täiesti seisma jäänud. Ei ole võimalik, et viis kilomeetrit saab nii kaua kesta. Aga näe, kestab ja lisaboonusena astun korra iga mõne minuti tagant värske lehma sita sisse, mis on nii libe, et sunnib mind tasakaalu säilitamiseks ja osalt ka une peletamiseks hiiglaslikke hüppeid tegema.


Jõuame 275km peal asuvasse väikesesse kontrollpunkti üsna nullilähedase motivatsiooniga, hõivame sõnagi lausumata kaks voodit ja vähemalt mina magan umbes 30 sekundiga. Benil on jaldage peal üsna tugevad veekahjustused, mis väljenduvad lühidalt selles, et nahk on küll terve aga liigub muust jalast natukene teisest taktis ja näeb välja nagu oleks umbes nädala jagu vannis ligunenud. Kõige rohkem annab see tunda alla mäge liikudes ja pidurdades, kui nahk koos sokiga jääb tossu põhja pidama, aga kogu ülejäänud jalg naha sees hooga tossu nina poole liigub. See kirjeldus on küll natukene kirjaduslikult liialdatud, aga loodetavasti maalib pildi, mis tossu sees toimub.

Hetkeks on kogu maailma raskus ennast minu peale toetanud ja mõtlen kohvi lürpides, et mida ma siis siit ikkagi täpselt otsin, aga kohe, kui uuesti liikuma saan ja jooksurütmi leian on motivatsioon uuesti leitud ja tunne hea. Lisaks saan esirea koha päikesetõusu vaatemängule, kui kogu minust läände jääv Mont Blanci massiiv kollakasse valgusesse mähitakse. Tean, et ees ootab veel üks suurem tõus enne, kui Tuulit näen ja see lülitab sisse kaheksanda käigu. Lisaks näen 2500m kõrguselt Col Brisonilt alla orgu, kus tuhat meetrit madalamal on järgmine suurem kontrollpunkt oma täies hiilguses ja saadan Tuulile sõnumi, et ma näen teda kõrgelt mäe otsast. See annab veel rohkem jõudu ja järgnevad tuhat meetrit laskumist lähevad metsavahel joostes justkui möödaminnes.

7 - Ollomont - Courmayeur, 50km ja 4200 tõusumeetrit.

“ma ei taha, et see hetk lõppeks!”

Isegi mööda mäekülge Courmayeuri laskuv ja eelmistel kordadel nii ebameeldiv kivine metsatee tundub justkui maailma kõige parem jooksurada ja järsku leiangi ennast peatänavalt, mõned sajad meetrid finišist. Kell on natukene üks läbi öösel, kui üle finišijoone jooksen.

Ma ei ole päris kindel, mida ma tunnen või kas ma praegu üldse midagi tunnen, aga soojad kallistused Tuulilt ja Leannilt ning üks õlu pumpavad mulle natukenegi eluvaimu uuesti sisse. Sõidame ööseks tagasi Chamonix’i ja endalegi ootamatult magan umbes viis tundi nagu nott. Hommikul on suu kõrvuni, jalad kanged ja peas valitseb tuumapohmellilaadne tühjus. Moodustan hunniku lühilauseid, mis viitavad sellele, et nüüd ja kohe on vaja meeletult sööma hakata, sest keha on aru saanud, et selleks korraks on kõik!